Fotod Arne Ader

Pääsusilmad

Pääsusilm      Primula farinosa

Pääsusilmade niisketes kasvukohtades on muld eelistatavalt lubjarikas. Neid kauneid õitsejaid leiame mitte ainult niitudelt, pea kõikjalt Eestist, aga hajusalt.

Hämmastavalt kauneid kasvukohti leidub mandri looderannikult ning saartelt, kus õitsetakse pea täies ilus.

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Laevapõhjad keset metsa.

Kui Lahemaa Oandu looduskeskuse juht Tiina Neljandik mind kevadtalvel Oandule matkapäevale allikatest kõnelema kutsus, siis tegime omavahel kokkuleppe, et mina räägin Eesti allikatest, aga tema näitab mulle ja ka teistele huvilistele Lahemaa põnevamaid allikaid.

Käik Lahemaale sai teoks kevade kõige ilusamal ja mõnusamal ajal – pole veel sääski, aga ümberringi rõkkav linnulaul ja puhkenud õied.

Tõsi, minu loengu ajal ei tulnud taevast tilkagi vihma, aga kogu retke aja sadas kevadist allikarammu. Üsna tihedat. Aga seda ei saanud ilmale sugugi pahaks panna, sest vett maa ihales. Ja eks allikad toituvadki vihmaveest.

Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

Must-toonekurg       Ciconia nigra

Kaks suuremat kurepoega on alles kolmepäevased, üks päeva võrra noorem, mis ka märgatav – tragid kõik.

Toitmine on vanalindudel alul kerge. Poegadele väljutatakse poolseedunud toit, millest kurehakatised kergemalt hakkama saavad (juba nad teavad, et nokast tuleb toit ja sinna poole peab küünitama). Suuremad kalad ning poegadele mittesobiva sööb vanalind ise ning nõnda saab ka „toidulaud“ koristatud.

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Sarapuuöölane

Sarapuuöölane        Colocasia coryli

Sarapuuöölane on kogu  Eestis levinud ning võrdlemisi tavaline.

Liblikad lendavad mais-juunis, leht- ja segametsades, samuti parkides või aedades. Soodsatel aastatel võib kohata üksikuid teise põlvkonna isendeid augustis.

Maikuus on sarapuuöölane hästi äratuntav. Juunis aga võib liblikate tiivamuster ja värv olla juba niivõrd kulunud, et isegi spetsialistil on neid raske määrata.