Video

Film pärineb ERR-i arhiivist

„Ilus on maa“ – EV 100 raames on hea heita pilk viimase kolmandiku algusaastatele. Film valmis nimelt 1985. aastal.

Rein Marani film valmis tellimustööna, tutvustamaks elu ENSV-s sotsrealismi laadis. Murranguliste aastate sündmusteni polnud jäänud enam pikalt. Hea tagasivaade neile, kes olid ise sündmuste osalised., lisaks palju tuttavaid loodusvaateid…

Vaata filmi: LINK

Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

Foto Arne Ader

Ilves, harilik ilves või ka euroopa ilves      Lynx lynx

Kena üllatus, et ilvesepere, kelle liikumised olid sügisest peale Metskülas teada ja et nad endid meile kaamera ees ka näitasid ning seda õhtuhämaruses, mitte infrapuna valguses. Võib arvata, et päeva saatis ilvesepere mööda lähedases kadastikus, kus vastu hämaruse saabumist jahiretkele siirduti. Need kiskjad püüavad igati vältida inimese vaatevälja sattumast.  Nii on meil nüüd põhjust aasta loomast ja nende tegemistest veidi pikemalt arutleda.

Kirjutas, video salvestas ja pildistas Aarne Vesi 

Kakerdaja raba sõtka pesakastide lugu sai alguse juba siis, kui järve ääres veel laudtee lõhnagi polnud. Esimesed pesakastid pani sinna üks Alavere kooli õpetaja kuskil 1960/1970-ndate paiku. 

2010-ks aastaks oli viiest kastist napilt kasutuskõlbulikud veel ainult kaks. Kuna sel ajal oli Kakerdaja võrreldes tänasega veel suhteliselt rahulik paik, otsustasin sõtkastele uued kodud teha. 

Huviline saab parema ülevaate koos mõne pildiga minu fotoblogist: http://aarnevesi.blogspot.com.ee/2010/11/

Video salvestas Urmas Lett

Fotod Arne Ader

Metskits ehk kaber         Capreolus capreolus

Pikk ja rahulik kulgemine kitsekarja tegutsemisest soolaku ümbruses ja söödapõllul, mis paraku möödunud aasta liigniiskuse käes pea kogunisti hävis. Koos maapinna külmumisega näeme jälle loomi liikumas. Lumikate varjas varem kohal käinud inimeste jäljed ning lõhnad ja veebikaamera võimaldab vaadelda loomade tegutsemist ilma neid häirimata.

Film pärineb ERR-i arhiivist

Inimese suhtumine kiskjatesse on aegade jooksul olnud tavapäraselt eitav. Suurtes röövloomades nähti endale otsest ohtu ja muidugi ka toidukonkurenti, seetõttu hävitati neid igal võimalikul juhul.

Väikekiskjad ei kujutanud ohtu, küll aga pretendeerisid nad mingile osale inimese toidulauast. Ja nende hinnaline karusnahk!

Üsna aegamööda jõuab inimese teadvusse mõistmine, et murdjad ei ole mitte mingi looduse paradoks, nuhtlus, vaid et nad on loodusliku koostise osa ja neid ei ole võimalik kõrvaldada kahjustamata loodust, kui tervikut.

Kiskjate, eriti väikekiskjate elust teatakse nende varjatud eluviisi tõttu üsna vähe.