Rohukonn Rana temporaria
Tänavusel kevadel aitasime aprillis ja mai alul konni üle maantee, ilmad olid väga vahelduvad, kohati külmad ning ränne kudeveekogudele venis.
Rohukonnadest arutleme seetõttu, et nemad ongi meil kõige levinumad ja arvukamad: kümnest konnast üheksa, keda vihmasel suvel kohata võime, on suure tõenäolisusega rohukonnad. Rohekonnade värvus võib oluliselt vahelduda, olla nii rohekas, pruunikas või hallikas, aga vihmaga võib märjast rohust väljuv isend näida veelgi tumedam välja. Pärast kudemist elutsetakse maismaal ja päevasel ajal peitutakse. Toituma siirdutakse hämara saabudes, kuid pilvise ilmaga võime neid kohata ka päevasel ajal.
Täna tahaksime rääkida hoopis noorest ja juba moondunud rohukonnade sugupõlvest, kes juulikuus esmakordselt maismaale ronivad ja neid võib veekogude läheduses olla päris massiliselt. Pärast talvitumist kudesid täiskasvanud rohukonnad aprillist alates.
Koetud kulleste areng sõltus veekogu temperatuurist, sest kudemine käis kuni kolmekümne sentimeetrises kiirelt päikese käes soojenevas kaldavees. Kulleste moondumiseni kulus paar-kolm kuud. Selle ajaga arenes välja noorte konnade luustik ja jäsemed. Kilpnäärme hormoonid aitasid kullese moondele kaasa, hingamiselunditeks saavad kopsud, areneb seedekulgla ja keha hakkab katma nahk. Arenevad aju ja toesed, aga saba taandareneb aeglaselt, sest veest välja ronivatel pisikestel konnahakatistel on saba ikka veel täiesti märgatav. Loomulikult jagub kogenematutel rohukonnadel sel ajal hulganisti vaenlaseid. Näeme veebikaamera vahendusel, mida must-toonekurgede vanalinnud poegadele pesasse toitumisretkelt toovad, aga nimetatu on ainult üheks näiteks…
Talvitumise ajaks on noored rohukonnad sirgunud umbes kolmesentimeetristeks. Konnade areng on siiski pikaldane, sest nad saavad suguküpseks alles oma kolmandal eluaastal.
