Pildistas Kristel Vilbaste
Paganamaa kukeseenemets
Harilik kukeseen Cantharellus cibarius
Häid kukeseente kasvukohti otsime nii sega-, kui okasmetsade niiskest samblast või siis rohust. Esimese seene leidmisega tuleb veidi vaeva näha, aga järgmiste leidmisega läheb libedamalt. Kukeseente mükoriisa moodustub mitmete puuliikidega.
Asja tundvad ja teadvad seenelised käivad oma kukeseenekohti kontrollimas jaanipäeva paiku ja juba sel ajal leitakse üksikuid väga noori kukeseeni kuid neid võiks nimetada pigem seene viljakehade algmeteks. Nn seeneaeg algab tüki maad hiljem sest harilik kukeseen on aeglase kasvuga.
Noorte kukeseente kogum
Alul on seenekübar kumer ja sissekeerdunud servaga, aga veidi kasvanult juba lehterjas ning lainelise või hõlmise servaga. Täiskasvanud kaunilt kollase kukeseene kübara alakülg on eoslehekesi meenutavate voltidega ja seenejalg aheneb maapinna suunas.
Maitstes toorest kukeseent jääb suhu veidi kibe järelmaitse. Just see maitse ja eriline puuviljalõhn muudavad kukeseened nö seeneussi kindlateks.
Sügise poole võime vahel leida eriti suuri kukeseente viljakehasid kelle vanus võib ületada paari kuud. Ei ole neil enam kaunist välimust, vahel veidi hallitanud, aga kahjurite poolt ikka kahjustamata.
Tutvustame seeneaja edenedes harilike kukeseenete sugulasi, keda praegusel ajal metsadest leida võime.
