Põdrakärbes Lipoptena cervi
Tänavu hakkas põdrakärbeste igasügisene nuhtlus kuidagi vara pihta, aga nii loomade kui inimeste kiusajate hulk meie metsades kasvab iga päevaga.
Nii kui põdrakärbes nukust välja ronib, püüab valmik koheselt kasutada oma tiibu, et lennata mõnele lähimale taimele või madalamale põõsale saaklooma varitsema. Kuid põdrakärbsed on kehvad lendajad.
Varitsuskohal jääb põdrakärbes oma peremeeslooma ootama, et sealt ohvrile lennata ja tema kasukasse klammerduda. Seejärel vabaneb põdrakärbes tiibadest (murrab need vastu looma karvkatet), sest eeldab, et tema tiibu enam ei vaja ja ilma on hoopis mugavam tihedas kasukas tegutseda.
Juba tiibadeta põdrakärbes
Nii põdrad kui teised imetajad püüavad vereimejatest vabaneda, aga põdrakärbsed kannatavad saaklooma kasukasse kinnitunult ära nii puude vastu nühkimise, poris püherdamise kui muud loomade nipid, et parasiitidest vabaneda.
Karvkattes püsimisele aitavad põdrakärbseid nende pikad ja hambuliste küünistega varustatud jalad ja keha siledat kitiinkesta katvad karvad.
Põdrakärbsed hammustavad, aga tiibadeta kärbse peremeeslooma verd vajab kärbes soo jätkamiseks. Hammustuse koht läheb inimesel kupla ja kiheleb ebamugavalt päris mitu päeva. Viimastel aastatel on täheldatud, et tundlikele inimestele võivad sellised hammustused tekitada isegi allergilisi nähte.
Metsast väljudes on meile abiks tihedate piidega kamm (nn täikamm, mida saab apteekidest osta) ja põdrakärbeste hoolikas riietelt ära noppimine. Kui põdrakärbeste nuhtlus kusagil väga hulluks tikub minema, laseme lihtsalt metsast jalga.
Hilissuvel ja sügisesel ajal kasukaga metsaelanik küll olla ei tahaks.
