Peoleo Oriolus oriolus
Huvitav, kas emane võiks olla hoopis peolea?
Suvehommikutel võib looduses kuulda erinevaid hääli, kindlasti on üks äratuntavamaid peoleo laul: „peoleo, peoleo, kas tiit on teol?“
Tihti ei taha linnud ennast näidata ja nii märkame neid ainult vilksamisi lendamas puult puule, kus nad seejärel puuvõrasse kaovad.
Peoleod on hilised saabujad. Putuktoidulased ollakse veel pesitsuse ajal, aga muutust võime märgata mustikate valmimisel ja mustikad valmivad isegi põhjarannikul.
Pesitseti hõredamates lehtmetsades: kas kaasikutes või valgusküllastes männikutes, puisniitudel, vahel isegi suuremates aga rahulikumates parkides või kalmistutel. Pesitsejaid võis olla kolmekümne tuhande paari ringis.
Isaslindude välimus hakkab lihtsalt silma: kuldkollane pea ja kehasulestik, aga tiivad ning saba kontrastselt mustad. Tugev nokk on mõlemal sugupoolel punakas.
Emaslindude välimus ei ole sedavõrd silmapaistev (teda näete videoklipi lõpupoole koos isaslinnuga tegutsemas). Pea ja seljasulestik rohekas, alapool triibuline.
Kuni peoleod vaikselt lehestikus toimetavad, on neid keerulisem märgata.
Tuletame meelde, et kui 2002. aastal peeti Linnueurovisiooni võistlust, siis Eestis hääletati esikohale ööbik ja talle järgnesid sookurg ja peoleo.
