Pildistas LK team
Mustikamets
Harilik mustikas ehk mustikas Vaccinium myrtillus
Mustikasaagiga on tänavu kehvasti. Marjarikkamaid kohti, kus marju korjata saab, on laiguti. Metsas hulkuja saab ainult suu siniseks teha, aga veidi eemal mõnel kohal võiks marju päriselt korjata.
Saagikust mõjutasid nii õitsemisaegsed öökülmad, aga samuti marjade moodustumise aegsed vilud ilmad ja ka mustikate maitse on jäänud hapukaks.
Järgmise aasta saagikusest sai ähmase pildi juba juunikuus, kui algas mustikapuhmastel õie ja kasvupungade moodustumine ning tekkinud õiepungade arvukuse järgi annab ennustada tulevasuvist mustikasaaki.
Mustikad kasvavad tänavu laiguti
Kuid vaatleme mustika puhmastaime (varasematel aegadel nimetati mustikat kääbuspõõsaks), mis võib kasvada headel kasvukohtadel kuni poole meetri kõrguseks. Mustikataime varred on teravalt kandilised, noored võrsed helerohelised ja vanemad pruunikama tooniga. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt, on munaja kujuga ja kergelt saagja servaga.
Mustika viljad
Mustkamarjad on värvuselt sinakasmustad ja kaetud hallika vahakirmega. Marjas võib leida umbes nelikümmend pisikest seemet ja ühe marja kaaluks võiks olla 0,4 grammi.
Mustikate kasvukohad jäävad seotuks mändidega. Puud pakuvad mustika taimedele sobivat poolvarju ja happelist ning niiskemat metsahuumust.
Mustikataimed võivad metsades koosneda sadadest osapuhmadest, mis on omavahelises ühenduses maaaluse risoomiga. Risoomist hakkavad arenema uued osapuhmad, jõudes viljakandeikka umbes viiendal eluaastal ja saaki võib sealt koguda üle kümne aasta. Seejärel hakkab viljakandvus vähenema, misjärel osapuhmas sureb välja. Nii toimib mustikametsas mustikataimede eluring.
