Pildistas LK team
Pilt palumännikust
Harilik pohl Vaccinum vitis-idaea
Pohla kutsutakse Lõuna-Eestis palukaks, sest tegu on valgusrikaste palumetsade taimega.
Igirohelised puhmastaimed pohlad paistavad aasta läbi kenad välja tänu oma püstisele varrele ja nahksetele pealtpoolt läikivatele lehtedele, mis on mõlemast otsast ümardunud ning allapoole keerdunud servadega. Ilusad ja tagasihoidlikud roosakalt valgete õitega nagu ka viljade valmimise aegu.
Kuidas pohlade puhmastaimed levivad?
Valminud tumepunases pohlamarjas on suur hulk pisikesi pruunivärvilisi seemneid ehk viis kuni kolmkümmend, kuid seemnest levinud pohlataimi leitakse päris harva, sest seemned vajavad idanemiseks taimestikust vaba ala kuna idanevad ainult valguse käes.
Niisiis paljunevad pohlad vegetatiivselt ja taimele sobivas kasvukohas võib ühel pohlataimel olla palju maapealseid varsi, mis omavahel risoomide ehk maaaluste vartega ühenduses. Risoomide pungadest arenevad külgvõsud ja nii liigub taim aastas jälle mõnikümmend sentimeetrit kaugemale ehk nii tekivadki uued pohlapuhmad. „Uus“ pohlataim viljub esimest korda kolme-nelja aasta vanuselt.
Pohla nn emapõõsa eluiga kestab kuni viisteist aastat ja seejärel loovutatakse oma koht noorematele taimedele. Selline on ka teiste puhmastaimede elutsükkel. Palumetsa lageraielangile, kus alustaimestik ei ole puidu väljaveo aegu eriliselt kannatada saanud, kasvavad pohlataimed mõne aastaga ja tekib viljakas marjamaa kuni noor kasvav mets pohlataimed varjab ja taimed lõpetavad õitsemise jäädes kuni metsa harvendusraieni vegeteerima (mis kestab vähemalt pool sajandit), sest pohlad vajavad kasvamiseks ja viljumiseks otsest päikesevalgust.
Viljadest on meil põhjust arutleda kuu vahetuse aegu.
Pohl
