Pildistas LK team
Villtakjate kasvukoht metstee veeres
Villtakjas Arctium tomentosum
Villtakjad on teiste takjaliikidega võrreldes kõige levinuimad. Tegu on taimega takja perekonnast, olles kaheaastane, aga ühekojaline rohtne taim korvõieliste sugukonnast. Miks me võiksime seda teada? Sest vähem levinud takjaid on meil veel lisaks kolme liiki. Peale väiketakja, mida kasvab ka mandril, aga harva.
Lisaks veel suurtakjas, aga tema kasvukohad jäävad põhja- ja lääne maakondadesse ja suursaartele ning hoopis haruldane salutakjas.
Villtakjad eelistavad kasvukohal huumuserikast, savikat ja niisket pinnast.
Nn prahipaikade taimi kohtame kasvamas nii teede kui hoonete läheduses, jõgede- ja ojade kaldaaladel, aga ka mujal.
Villtakja taim
Villtakja tugevad varred paistavad punakatena, on karvased ja hästi harunevad. Taim võib heal kasvukohal olla päris võimas, kõrgusega poolteist kuni kaks meetrit, aga prahihunnikus kasvades jääda vaid poole meetriseks.
Takja suur leht
Suured veidi munajad või kolmnurksed tömpide otstega lehed võivad olla suuruselt kuni kolmandik meetrist. Lehtede servad ogajad hammastega. Pealt on paksemat sorti taime lehed tumerohelised, altpoolt viltjad. Lehevarred paistavad tugeva punaka rootsuga, krobelised ja lainja servaga.
Vilttakjad õitsevad
Villtakja õied on kahesoolised ja purpurpunased. Õite kerajate korvõisikute läbimõõt jääb paari kuni kolme sentimeetri ringi. Lillakas ja pisikestest lehekestest moodustub üldkatis, mis on üleni kaetud valge võrkvillaga. Nimetatud üldkatise lehekesed omavad haakuvaid konkse, mille abil kinnituda kas loomade karvade külge või meie riietele, sest takjad paljunevad seemnetega, aga seemned valmivad alles järgmise aasta augustis. Säherdune on villtakjate üks levimise moodus.
Tegu on hea meetaimega ja teadmiseks, et salatitesse võib vabalt kasutad taime kevadisi võrseid ja noori lehti.
