16. juulil avaldas Euroopa Komisjon esmase ettepaneku järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (Multiannual Financial Framework) tarvis – tegemist on otsusega, mille mõju Euroopa Liidu majanduse ja keskkonna tulevikule ei saa alahinnata, sest kaalul on üle-euroopalise looduskaitse ja looduse taastamise rahastuse jätkumine.
Kui küsimärgi alla seatakse looduskaitseprojektide finantseerimine, siis selline areng kujutab ohtu ka üleüldisele turvalisusele, stabiilsusele ning õitsengule. Äärmuslikud üleujutused, põuad, kuumalained ja ökosüsteemide üha kesisem seisund mõjuvad negatiivselt nii rahvatervisele ja toidujulgeolekule, kui ka ärivõimalustele. Ilma eelarveta, mis kindlustaks keskkonnakaitse ja looduse taastamise püsiva rahastamise, kasvab risk, et lühiajalise kasu eesmärgil lükatakse kõrvale pikema vaatega püüdlused tagada jätkusuutlik tulevik.
BirdLife Europe poliitikajuht Anouk Puymartin: “Looduskaitsele suunatud projektide alarahastamine ei ole mitte ainult vastutustundetu, vaid see on ka riskantne. On ülimalt oluline, et EL-i uus rahastusvoor tagaks võimalused looduse tõhusaks kaitsmiseks ja toetaks kodanikuühiskonna üleminekut ökoloogiliselt jätkusuutlikule majandamisele. Kaalul ei ole mitte ainult looduse käekäik, vaid eelkõige Euroopa Liidu toimetulek ja pikaajalise õitsengu tagamine liidu kõigile elanikele.”
EL-i uus mitmeaastane finantsraamistik määrab Euroopa kulutuste prioriteedid aastani 2034 ja selle rõhuasetusi mõjutavad korraga nii Ukraina sõda, kliimakriis, surve avaliku sektori kulutuste vähendamiseks, kui ka kasvav sotsiaalne ebavõrdsus. Euroopa Komisjon plaanib eelarve ulatuslikku lihtsustamist, mille tulemusel vähenevad jätkusuutlike praktikate rahastusvõimalused, seejuures jääb liikmesriikidele rohkem vabadust rahastuse kasutamise osas, nihutades rõhuasetuse tsentraliseeritud juhtimiselt riiklikule planeerimisele.
Sellised muutused kätkevad endas riske looduskaitse ja elurikkuse projektide rahastamisele, kuna ilma kindla kohata uues finantsraamistikus ähvardab nendega seotud järelvalve nõrgenemine, algatuste poliitilise mõjukuse vähenemine ja ka rahalise toetuse kadumine.
Vältimaks sellist stsenaariumit, on vaja:
1) keskkonnakaitse seataks uue finantsraamistiku keskmesse ja tagataks sellele püsiv rahastus, mida ei ohustaks lühiajalisele kasule suunatud projektid;
2) LIFE-programmi jätkumine ja selle tugevdamine – tegemist on olnud seni EL-i kõige tõhusama kliimamuutustega kohanemise ja looduskaitseliste projektide rahastusallikaga, mis on aidanud leida tõhusaid erinevaid huvigruppe kaasavaid lahendusi;
3) loodusvaenulikud ning jätkusuutmatud subsiidiumid tuleks asendada elurikkust toetavatega.
