Hiljuti jagasid Voyageurs Wolf Project (Minnesota, USA) hundiuurijad oma lehel kurba lugu sealse Laphroaig´i hundikarja tänavuse pesakonna saatusest. Fotol näeme kutsikat #125, kes pidi pikalt urus üksi elama.
Tekst: Laura Kiiroja
Info ja fotod: Voyageurs Wolf Project
https://www.facebook.com/VoyageursWolfProject
Lugu sai alguse mais, kui uurijad läksid tavapärase töö käigus hundiuru juurde kutsikaid üle lugema. Esmakordselt oma kümneaastase uuringu jooksul nägid nad urust paistmas täiskasvanud hundi käppa, kusjuures kriimsilm ei näidanud sugugi lahkumise märke. (Tavaliselt hundiemad lahkuvad uru juurest, kui läheduses inimesi tajuvad.) Niisiis lepiti vaid rajakaamerate üles seadmisega ning urgu nina ei pistetud. Imelik oli seegi, et kui tavaliselt kolivad hundid säärase inimesepoolse häirimise järel uude pesapaika, siis seekord seda ei juhtunud.
Hundiema surnukeha.
8 päeva pärast esimest külastust läksid teadlased uuesti asja uurima ning avastasid täiskasvanud hundi käpa täpselt samas kohas. Lisaks oli tunda tugevat surmalehka. Emahunt leiti urust surnuna! Uurijad eemaldasid ema korjuse urust, kuid ei näinud esialgu ühtegi kutsikat. Samas oli varasematel rajakaamera salvestustel pesapaigas näha kaht kutsikat, üks kõvasti väiksem kui teine. Mõne päeva tagusteski salvestistes oli veel pisipere näha – kuigi ainult suuremat kutsikat. Isegi pelgalt mõni tund varem salvestatud rajakaamera videos oli selgesti näha suuremat kutsikat, miski karvatuust suus, urust väljumas. Sestap teadsid uurijad pesapaiga läheduses otsinguid jätkata ning need andsid ka tulemust – suurem kutsikas oli end veidi eemal rohus kerra keeranud. Õige pea sai ka selgeks, mis karvatuusti ta varem urust välja oli tassinud – see oli väiksema kutsika surnukeha. Õigemini, surnukeha, millest oli järel vaid kolju, hambad ja kasukas. Muu liha ja luud olid läinud.
Hundikutsikas pesakonnakaaslase jäänuseid urust välja tassimas.
Tagantjärele rajakaamera salvestusi analüüsides selgus, et kutsikad olid ema surma ajal eeldatavalt 3 nädala vanused. 5-7-päevasel perioodil peale ema hukku näitasid ülejäänud täiskasvanud karjaliikmed enda nägu pesapaigas väga minimaalselt (tõenäoliselt ei olnud nad hundiema surmast teadlikud). Kaks päeva peale ema hukku suri ka pisem kutsikas ning suuremal kutsikal ei jäänud ellujäämiseks ilmselt muud üle kui oma hukkunud pesakonnakaaslast süüa.
17. mail – nädal pärast ema surma ning 5 päeva pärast pesakonnakaaslase surma – võeti ellujäänud kutsikalt vajalikud analüüsid ja mõõdud, ta märgistati ning nimetati teadusliku nimetusega kutsikaks #125. Väike kangelane oli 30 päeva vana ning kaalus igati eakohaselt 2.5 kg. Peale märgistamist pandi ta urgu tagasi. Kuna kutsikate isa oli GPS-kaeluse andmetel viimastel päevadel hakanud tihedamalt pesapaika külastama ning alates 14. maist hakkas kutsikas #125 ka regulaarselt kakama, eeldati, et isa võis teda siiski mingil määral toita (kuigi väljaheidetest ilmselt põhilise moodustas siiski surnud pesakonnakaaslane).
Karjaliige kutsikat kutsumas.
Samuti nähti teist, kaelustamata täiskasvanud karjaliiget ühes rajakaamera salvestises kutsikat urust välja kutsumas (kutsikas järgnes täiskasvanule, väljudes kaamera vaateväljast). Täiskasvanud hunte jooksevad kutsikad tavaliselt urust veidi eemale tervitama, seega urule suunatud rajakaamera salvestistesse isa ega kolme ülejäänud täiskasvanud karjaliikmete poolset võimalikku toitmist tegelikult ei jäänud.
Siiski oli selge, et kari polnud kutsikat hüljanud (vaatamata esialgsele perioodile vahetult pärast hundiema surma, mil nad kutsikate eest hoolt ei kandnud). Pärast kutsika #125 märgistamist kolis kari teise pesapaika ning mai lõpus vahetati pesapaika veel kahel korral uuesti. Juuni keskpaigast alates näitas aga isa GPS-kaelus, et ta on lõpetanud pesapaiga külastamise ning hakanud suuremaid distantse rändama. Selle põhjal järeldavad uurijad, et kutsikas #125 on suure tõenäosusega millalgi juunis siiski hukkunud.
Kutsika isa W7D.
Hundiema surma põhjus on veel uurimisel. Kutsika #125 surma põhjus pole samuti teada, kuid iseenesest ei ole see haruldane. Selles piirkonnas on viimasel 5-6 aastal igas pesakonnas keskmiselt 75% hundikutsikatest esimese eluaasta jooksul hukkunud.
Eetiline küsimus – kas sekkuda looduslikesse protsessidesse – on alati keeruline. Inimlikust perspektiivist lähtudes oleks hädasti tahtnud aidata seda vaprat kutsikat, kes juba niivõrd varajases elueas palju õudusi oli üle elanud. Samas oli mõõtude võtmise päeval kutsikas heas toitumuses ning kõik märgid näitasid, et teised karjaliikmed polnud teda hüljanud. Kutsikal #125 oli reaalne (kuigi väike) võimalus ilma inimesepoolse sekkumiseta ellu jääda.
Voyageurs Wolf Project uurijad selgitasid, et nende eesmärk on loodust dokumenteerida nii nagu see on, mitte nii nagu nad sooviksid, et see oleks. Pealegi on piir inimese õigusest emotsionaalsel pinnal loodusesse sekkuda väga hägune. Kannatused ja surm on paratamatu osa loodusest ning selle kutsika täiskasvanuks sirgumisel oleksid omakorda kannatanud ja surnud paljud saakloomad.
Lohutuseks tasub siiski meeles pidada, et nii nagu looduses esineb kujuteldamatuid kannatusi, on looduslikes protsessides kõikjal läbipõimunud ka kujuteldamatut ilu.
