Tänavu sündinud hundipõnnid on praeguseks umbkaudu 8–9 nädala vanused. 5–9 nädala vanuses on hundikutsikatel emapiimast võõrandumise periood.
Tekst: Laura Kiiroja
Video: Wolf Conservation Center
Üleminekuperioodil on kutsikad n-ö smuuti peal. Päris tahket sööki nad veel ise läbi närida ei suuda, kuid mühinal kasvav organism vajab juba enamat kui piima. Selleks on huntidel hea lahendus – smuutiblenderi töö teevad ära vanemate karjaliikmete usinad hambad ja magu. Nimelt söövad pisipõnnid sel ajal peaasjalikult vanemate karjaliikmete poolt poolseeditud toitu. Muidugi jätkavad nad lisaks ka emapiima joomisega veel mitu nädalat.
Prolaktiini taseme tõus kutsikahooajal kõikidel täiskasvanud karjaliikmetel (soost hoolimata) vastutab selle eest, et kõigil oleks tugev instinkt midagi pesapaika tuua, olgu see siis söögi või mänguasjade näol. Toitu tuuakse pesapaika suuresti kõhus ehk süüakse korjuse juures magu ääreni täis ning pesapaika tulles oksendatakse see kutsikatele ette.
Kutsikatel on sellele funktsioonile kaasa aitamiseks evolutsiooniliselt kujunenud trikid. Pesapaika saabuvaid vanemaid karjaliikmeid tervitavad nad ülimalt entusiastlikult nende koonu lakkudes või näkitsedes, heledalt häälitsedes (kommunikeerimaks, et söömaga on ikka kole kiire), ennast viiasakalt (alluvalt) selili pöörates ning oma ootusärevust sabaliputamise ja kehavingerdamisega väljendades. Selle kõige juures näitavad kutsikad juba varakult hundilikku järjepidevust - nad järgnevad täiskasvanutele (eriti neile, kel toidust punnis kõhud) ega jäta tüütamist enne, kui eesmärk on täidetud. Eesmärgiks on muidugi regurgitatsioon ehk toidu välja oksendamine, mis ei ole täiskasvanuil mitte otsusepõhine käitumine, vaid refleks, mille kutsubki esile kutsikate kirjeldatud nuiamine.
