Kobras

Kaks suve järjest on kopral olnud vee vähesuse tõttu rasked ajad.

Foto: Tarmo Mikussaar

Tänavune 2019. aasta suvi ja sügis üllatab erilise rikkusega: kaskede enneolematult suure seemnesaagiga, kuuskede käbirohkusega, pihlaka ja lodjapuu marjakobaratega ning sarapuu pähklite hulgaga. Isegi karu ei taha külastada kaerapõlde, vaid eelistab nuumata end sarapikes.

Paljud rõõmustavad septembri alguse kuivade ja kuumade ilmade üle. Mina ootan temperatuuri langust ja suuri sadusid. Praegu on tunne, nagu soojendaksime endid põleva maja taustal. Noore mehena oli mul kombeks väita, et põtrade pulmad käivitab esimene öökülm. See juhtus 10. septembri paiku. Selle ennustuse järgi võiksid põdrad praegu paaritumise määramatuks ajaks edasi lükata. Sedavõrd on olud tänaseks muutunud.

Aiapidajatele on mügri hästi teada – paraku on aiapidajate silmis tegu tüütu nuhtluse ja kahjuriga, kes sööb aias viljapuude juuri ja ei ütle ära ka maha pandud köögiviljadest. Teadupärast esineb meil kahte vormi mügrisid, kellest ühe elupaigaks on valdavalt maismaa ning teise eluviis on seotud rohkem veekogudega. Teen siinkohal juttu just sellest teistest, kes asustab aeglasevooluliste ja seisva veega mageveekogusid, millel rikkaliku taimestikuga kaldaalad – tema on kopra naabriks.

Video: Tarmo Mikussaar

Aasta looma elupaik pakub paljudele teistele liikidele mitmekesist tuge: kellele on see sillaks üle vee, kellele toitumispaigaks, kellele maamärgiks, kellele jahipidamise kohaks.

Kui koprad parasjagu puid ei näri, siis mida nad veel söövad? Milline näeb välja kopra karjamaa?

Juuli lõpupäevil valitsenud põua ajal käitus kobras tõeliselt targa ehitusmeistrina ja valmistus veel hullemaks. Kesksuvised põuad kuivatasid väiksemad ojad ja tiigid. Varasem vee pealevool lakkas ja kopra elupaigas hakkas veetase langema. Oli viimane aeg tammid üle vaadata ja ära tihendada.

Videos näeme, kuidas kobras tammi kohendas ja pajuoksagi juurde vedas, et oleks ikka kindlam tunne.

Tänaseks teame, et tulid uued sajud. Ka videos näha olevas ojakeses hakkas vesi jälle voolama ning tavapärane veetase taastus. 

Õhtusöök kuuele.
Foto: Tarmo Mikussaar

Aasta looma fotovõistlus "Kopral kodu kaldavees" ootab pilte piibri elust-olust Eestimaal.

Vaata ime! Kobras suudab oma kuhilpesa ka mahajäetud paekarjääri rajada, kuigi sealsed kraaviseinad on puhas paas ja pealekasvanud taimestik alles väga noor ning mullakiht õhuke. Kohale meelitab piibri hea toidubaas - paekarjäär on täis paju ja angervaksa. Kui kiskjaid pole liikumas, saab ka talvel vast kuidagimoodi hakkama.

Foto: Tarmo Mikussaar

Suvistel rännuteedel kobraste kuhilpesi kohata - ehkki neid pole Eestis sugugi vähe - pole sugugi lihtne. Kõik on rohtukasvanud. Siiski, kui pesa juba leitud, kuidas aru saada, kas kobras kuhilat ka asustab?

Esiteks, mahajäetud kuhil rohtub. Seal hakkab kasvama nõges, malts, puju, põdrakanep, kolmisruse ja palju muud. Asustatud pesakuhilal taimi ei kasva. Sellel hoitakse hoolikalt silma peal ja vajadusel remonditakse ja regulaarselt savitatakse.

Pilt on küll suvise aastaaja jaoks liiga talvine,aga Vahur Sepa kopraloo juures sobib meenutada rekordpikkusega 100-meetrist kopratammi Esnal, mille Ingmar Muusikus 2018. aasta veebruaris üles pildistas. Kopra tammid on loomadele-lindudele kui oaasid kõrbes põuasel ajal!

Kui inimene välja arvata, siis ei suuda ükski teine imetaja elukeskkonda nii tugevalt muuta nagu teeb seda kobras.

Kopra tegutsemisjälgi kipume koprakahjustusteks nimetama. Tõsi on, et Eesti oludes sobib piiber elama looduslikel veekogudel. Melioratsiooni ehk maaparandusega kaetud aladelt ja asulatest tuleb ta küttida. Vastasel juhul saab kopra maine inimühiskonna silmis kahjustada ja loomasse hakatakse põlglikult suhtuma.

Vesimutt on üks üsna salapärane ja pelglik loomake, kellest enamus inimesi midagi kuulnudki pole. Selline väike imetaja on aga meie looduses täitsa olemas ja pealegi veel üsna tavaline!

Mäletan selgelt oma esimest kohtumist vesimutiga – see juhtus kopratammi taga jäälindu varitsedes. Kobras oli paisutanud vee üles ühel väikesel ojakesel. Seal tundide kaupa varitsedes märkasingi, et vees toimetab mingi väga väike ja vilgas tegelane. Vaid hetkeks puudutas selle tegelase peanupp veepinda, kui ta taas sukeldus. Kes see oli? Viimaks õnnestus mul see loomake ära näha – väljanägemiselt karihiir, kuid tema armastab tegutseda vees! Selle teadmisega koju jõudes hakkasin uurima raamatuid ning karihiirlaste sugukonnast ma ta leidsingi – see oli vesimutt!